MTÜ Avatud Vabariik kutsub poliitikuid enne Riigikogu valimisi väitlema noortele olulistel teemadel. Esimese episoodi teemaks on keskonnapoliitika. Stuudios olid Reformierakonna kandidaat Yoko Alender (Tartu linn) ja erakonna Eestimaa Rohelised kandidaat Johanna-Maria Tõugu (Kesklinn, Lasnamäe, Pirita). Poliitikud arutlesid rohepööre kulude, taastuvenergia arendamise väljavaadete ja elanikkonna üldise keskonnateadlikkuse üle. Saatejuht on Andrei Terekhov (Avatud Vabariik).
– Kui suured on rohepöörde kulud? Kas nad on mõistlikud? Ja mida see toob meile tulevikus?
Alender: “Seda küsimust me kuuleme väga tihti. Mul tuleb alati selle peale see mõte, et mitte keegi ei küsi, mis on need kulud, kui me seda ei tee. Tegelikult on ka välja arvutatud see kahju, mis on juba täna, majanduslikult kliimamuutusest tingitult, on tohutu.
Kasvõi kui me meenutame hiljutisi üleujutusi Pakistanis. Võtame lähemad näided, meie enda tormid mis meil on olnud, võtame saarlased, kes olid ilma elektrita viis päeva. Loomulikult, rohereform on mõnes mõttes suur kogu majanduse ümberkujundamine, ja loomulikult sellega tuleb teha väga suuri investeeringuid. On tehtud erinevaid hinnanguid, Stockholmi Keskkonnainstituut tegi uuringu enne meie “Eesti 2035″ strateegia kehtestamist, et ca 17 miljardid võivad olla Eestile need kulud aastani 2050. See tundub väga suur summa, aga mina ütleks nii, et ma kippun arvama, et praegu on see valikukoht.
Või seda valikut isegi ei ole, tuleb teha! See hakkab meile maksma rohkem kui me seda ei tee!”
Tõugu: “Kusjuures, see 17 miljardit on suurusjärgult meie riigi aastaeelarve. Seega kindlasti on mõistlik sellega edasi minna ja tuure veel juurde panna, sest see on otseselt meie ellujäämise küsimus. Rohepööret kindlasti kartma ei pea.
Siin ei ole valikut, siin on pigem see otsustamise küsimus. Kas me tahame, et meie lastel oleks kuskil elada kuskil siin maailmas, või siis põletame kiiresti kõik ressursid ära ja siis vaatame mis sellest edasi saab.“
– Kas keskonnateadlikkuse tõstmine on mingi ideoloogiline propaganda? Kas keskonnateadlikus üldse on ideoloogia?
Alender: “See on väga hea küsimus! Hästi küsisid! Mul alati tuleb meelde see, kuidas meil Riigikogus keskonnakomisjonis [käib töö]. Tihtipeale Euroopa Liit on tihtipeale võib-olla aeglane, aga ta on väga järjepidev, rohereform on suur prioriteet. Me väga palju arutame ja vaatame neid dokumente, võtame neid ka Eesti seadusandlusesse, kujundame oma teekonna. Ükskord, ma mäletan, ühest keda ma kutsun “silmad pärani kinni” erakonnast küsiti “Kes selle ideoloogia autor ikkagi on!?”.
Ma tahaks ka küsida: “Kas te näete, näiteks, matemaatika puhul, et 2+2=4, kas te tahate ka seal ideoloogiat?”
Esimene teadlane Svante Arrhenius, kes aastal 1815, kui ma nüüd ei eksi, Rootsi teadlane, kes tõi välja süsiniku konsetratsiooni suurenemist. Tema küll nägi seal positiivset mõju, et siin Põhja pool läheb vist soojemaks, aga eks tol ajal see industraliseerimine ei olnud nii ulatuslik, aga me läksime lihtsalt üle piiri, selgelt. Ma arvan, et see on hästi ohtlik, mida siin üks erakond eriti siis teeb, et püütakse seda esitada justkui “meie ei usu”.
Usuküsimustega võib tegeleda kirikus, eksole, või oma koguduses. See on väga hea kui inimesed ka religiooniga tegelevad, aga teadus ja riigijuhtimine võiks sellesmõttes olla ikkagi teadmistepõhine.
Tõugu: “Ma rõhutaksin siin, et rohepööre ei ole ainult ühte tüüpi. Sellest tehakse sageli ka selliseid õlgmehikesi, mida on lihtne ümber lükata.
Näiteks, et “nüüd nad tulevad ja võtavad meil kõik põllumaad, metsad maha ja siis me paneme sinna tuulikud ja paneme päikesepaneelid”. Ei, kindlasti mitte. Mina Rohelistes seda ei poolda, vaid just see, et me kasutame ja väärindame paremini neid pindasid, mis meil praegu lihtsalt seisavad, kui nad võiksid mingit kasu tuua, las nad siis toovad!”
