Arlington apotek arlington wa http://danmarkpillen.com/generisk-cialis/ Family health center longview wa

Sergei MetlevVärske Eesti Inimarengu Aruanne osutas järjekordselt venekeelsete noorte lõimumisraskustele ja hoiatas kasvava sotsiaalse pinge eest, kirjutab Õhtulehes noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse liige Sergei Metlev. Eesti riigi tasakaalustatud areng ja meie sisejulgeolek jäävad alatiseks niidi otsa rippuma, kui lubame tekkida veel ühel vene noorte põlvkonnal, keda Eestiga seob peaasjalikult see, et nad siin elavad ja oskavad nimetada meie rahvuslindu.


Olukord on vilets

Oleme ausad, olukord on vilets. Teame suurepäraselt, et enamik vange on venekeelsed. Venekeelse elanikkonna palgatase on madalam ja töötus kõrgem kui eestlastel. Emotsionaalne seos riigiga on nõrk. Üle kolme neljandiku venekeelsetest küll peab Eestit oma ainsaks kodumaaks, kuid see ei laiene tihtipeale meie põhiseaduslikele väärtustele ja riigivõimule. Kõik koos see moodustabki kurikuulsa klaaslae, mille vastu tuhandeid päid veriseks lüüakse.

Aruandes kirjeldatakse päris asjalikult, miks keelereformi alustamine kõrg- ja gümnaasiumiharidusest pingeid valmistab. Tõepoolest, kas ei oleks mõistlikum võtta arvesse laste suuremat keelevastuvõtlikkust ja alustada muudatustega juba lasteaias ning põhikoolis? Sellest räägivad isegi reformi kriitikud, kes peavad ennast vene keele kaitsjateks.

See mõttekäik on põhimõtteliselt õige. Eesti riik on olnud selles suhtes väga leebe ja ajanud kultuurivähemuste õigusi näpuga taga. Kõikide põhikoolide üleviimine näiteks 60 protsendi mahus eesti keelele tähendaks ilmselt rahvusvähemuste õiguste vähemalt formaalset kitsendamist (tuleneb rahvusvahelistest kaitsenormidest). See aga pole mingi tõde, vaid pigem tõlgendus.

Vaatamata võimalikele juriidilistele probleemidele, on see mõte tegelikult leidnud suhteliselt laialdast heakskiitu väga vastandlikes leerides. Protsess gümnaasiumis on läinud juba piisavalt kaugele, et igasugune taandumine muutuks rumalaks ja hukatuslikuks tegevuseks. Ei jää midagi muud üle, kui suurendada vene gümnaasiumide eesti keele võimekust, viies samal ajal põhikoolis aina uusi aineid eesti keelde.

Otsustavaks küsimuseks muutub koolivõrk. Meil ei ole väga palju kakskeelseid õpetajaid, kel on erineva kultuuritaustaga õpilaste õpetamise kogemused. Sel põhjusel on mõistlik koondada vene taustaga gümnasistid suurematesse hariduskeskustesse. Kohaliku omavalitsuse ja riigivõimu rusuva vastandumise ärahoidmiseks võiks eelistada riigigümnaasiumide loomist. Peab on tagama heal tasemel 60protsendilise eestikeelse õppe ja samal ajal kvaliteetse emakeele-, kultuuri- ja kirjanduseõppe.

Viimane on tähtis sel põhjusel, et eestlaseks muutumist kuidagi tagant tõugata ei ole võimalik, sest see saab olla ainult inimese sisemise kujunemise tulemuseks. Vene kultuuriruum on meie kõrval, ta on põnev ja lai. Loomulikult venekeelsed noored väärtustavad oma juuri, kuigi ei pruugi alati tunda Bulgakovi teoseid. Sel põhjusel on vaja anda kooliharidusega parem ettekujutus sellest, mida tähendab Eesti kodanikuidentiteet ning miks seda tuleb eelistada “Vene maailma” väärtustele.

Hea Eesti kodanik saab ühtlasi olla hea venelane. Selles peitub Eesti turvalisuse ja ühiskondliku koostöö tagamise võimalus. Selline identiteet tugineb Eesti põhiseaduslikele väärtustele: Eesti sõltumatus, vabadus, demokraatia, kohaliku keele ja kultuuri väärtustamine. Oluline on see, et nii eestlastel kui venelastel oleks kindel arusaam, et heal tasemel eesti keelt valdav venelane on samuti selle keele kandja ja arendaja. Keelelises mõttes on eestlasi palju rohkem kui üks miljon ja see annab lootust, et eesti keel ei kao ka 100 aasta pärast, vaid vastupidi, selle kasutajate ring laieneb.

See kõik oleks ilus ja toimiv, kui Narva jõe taga ei tugevneks Putini režiim. Putin kui sümbol ja kui mõttelaad takistab meie kodanikuidentiteedi tugevdamist. Ma usun, et hea Eesti kodanik ei saa pidada Putinit oma poliitiliseks eeskujuks, kuna see kuju, nagu ütlevad venelased, nägi meie vabariiki kirstus.

Klaaslagi toodab getot

Inimarengu aruandes on õigesti välja toodud, et terve põlvkond on peaaegu et kaotatud. Eesti keele valdamine ei ole väga tugev ja riigi suhtes ollakse väga skeptilised. Võib-olla ei tohi nii öelda, kuid ühiskonna mastaapse ümberkujunemise tagajärgedeks on alati ka mõned ohvrid. Need, kes nõukogude minevikust kramplikult kinni hoiavad ja oma lapsi samas vaimus kasvatavad, ongi need ohvrid.

Seda võib võrrelda inimkonna tehnoloogilise arenguga. Kui enne 19. sajandi tööstusrevolutsiooni oli inimkonna areng suhteliselt stabiilne, siis pärast seda lendas kasv taevasse. Info rohkus ja vanade eluviiside väljasuremine tõi kaasa suurenenud depressiivsuse, mis kimbutab sadu miljoneid inimesi üle maailma.

Kui inimene tahab minna ülespoole, kuid lööb pea vastu klaaslage, siis see suurendab sotsiaalset pinget ja depressiivsust. Keele õppimine, väärtushinnangute ülevaatamine ning isiklik tööedu ei tule sellises olukorras välja.

Klaaslae lõhkujaks on hästikorraldatud osaliselt eestikeelne haridus alates 1. klassist ning ühiskonna tugevalt toetav hoiak eestluse mõtestamisse kodanikuidentiteedi kaudu. Ilusast toetavast sõnast siinkohal ei piisa, on vaja rahaga toestatud programme ning poliitilisi prioriteete.

Kahekümne aasta pärast võib vene koolist saada avatud õppeasutus, kuna ka eesti lapsevanemad tahavad huvist vene kultuuri vastu suunata sinna ka oma lapsi. Võib aga ka saada musta tööjõu tootmise kombinaat, kus sinimustvalget pole keegi näinudki.

Meie venelastest võib saada Eesti kodanike muhe seltskond, võib aga saada ka nukker geto.

Share This